Year: 2015
Type: article
Abstract: Üldiselt on teada, et XIX sajandil pääses eestlaste seas võidule uus laulustiil, mida on nimetatud uuemaks ehk lõppriimiliseks ehk stroofiliseks rahvalauluks.Seda iseloomustab aktsentueeriv meetrum, lauluti üpris vahelduv rütm, värsside koondumine stroofidesse, värsse ühendava lõppriimi kasutamine, laululine meloodia ja individuaalviisi domineerimine.Suhtumine mitmeti vastandlikku laulustiili on aegade vältel olnud erinev.Siin ei tahaks peatuda eksootilisel või estofiilsel huvil eestlaste elu-olu ja loomingu vastu.Huvitumine rahvaluulest tuli kõne alla ikkagi alles XIX sajandil -tagasi haaravalt võibolla ka Chr.H. J. Schlegeli puhul -kui baltisaksa haritlaskonna edumeelne osa oli omaks võtnud J. G. Herderi vaated.Esimesed rahvaluulekogujad ja trükkitoimetajad A. J. Knüpffer, J. H. Rosenplänter, A. H. Neus käsitavad rahvalauluna nii uut kui vana laulustiili.Tõsi, A. H. Neus märgib 1840.aastal, et sakslaste poolt loodud laulud on senini jäänud mõjuta, kuid nüüd võib märgata eestlaste seas püüdu nende laadi ja viisi järele aimata. 2 Põliseks e genuiinseks peeti ikkagi regilaulu.Samal seisukohal olid ka Fr.R. Faehlmann ja Fr.R. Kreutzwald, esimene meie rahvuseepose kavandajana, teine selle koostajana.Eesti rahvaluule esimene suurkoguja J. Hurt seevastu tõmbas selge piiri kogutava vanavara e folkloori ja uue laulustiili vahele.Oma kogumistöö aruannetes ütleb ta korduvalt, et saadetise sekka on juhtunud uuemaid laule, mis vanavara hulka ei käi. 3 J.Hurt ei laskunud teoreetilistesse arutlustesse ega väitlustesse.Tema eesmärk oli koguda runolaulu ja selle eesmärgi ta ka saavutas.Teine suurkoguja M. J. Eisen keskendus peamiselt rahvajuttude kogumisele, säilitades laulude suhtes neutraalsuse: ta küll ei õhutanud uuemaid laule koguma, aga ei keelanud samuti, vaid võttis vastu kõik, mis talle saadeti.Alles dr O. Kallas, meie esimene eriharidusega folklorist, organiseerides XX sajandi alguses rahvalaulude ja rahvaviiside kogumist, pööras tähelepanu ka uuele laulustiilile.Osalt oli see tingitud asjaolust, et regilaulu oli nüüd -võrreldes näiteks J. Hurda kogumisaktsiooniga, mis algas umbes 20 aastat varem -hoopiski raskem leida.Ent ka O. Kallas ei tõmmanud mingit teravat piiri uue ja vana laulustiili vahele.Võib öelda, et kogu XIX sajandi vältel käsitati rahvalaulu täiesti pragmaatiliselt.Alles XX sajandil hakati ka teoorias eristama kaht laulustiili.Esimese vao ajaja oli siin Fr.Tuglas.4 Tema esseeline iseloomustus uuele laulule oli nii tabav, et sealt laenatud seisukohad rändasid uurimusest uurimusse ja ülevaatest ülevaatesse kuni neljakümnendate aastateni välja.1927.aastal loodud Eesti Rahvaluule Arhiivis hakati ka uuemat laulu juba süsteemipärasemalt koguma, esialgu küll tagasihoidlikult.Suhtumine uuemasse laulu oli folkloristidegi seas ebalev: prof W. Anderson kurdab näiteks veel aastal 1932: "Kui vanad laulud on eesti (ja soome)
Source: Mäetagused
Author: Ülo Tedre
Language: Estonian
Subfield: Music
Field: Arts and Humanities
Domain: Social Sciences
Open Access status: diamond
OpenAlex ID: W4255606784